Väike väsinud koer koos oma parima sõbra puuhaluga.

trennid

Kokkuvõte üleeelmisest trennist. Jooksime pisikest rada, alustades tunnelitest ning järk järgult takistusi juurde lisades. Algus oli isegi päris hea, lõpus aga koer väsis ning minu oskuslikud liiga suured rabelemised andsid talle valesi märguandeid. Peale teist tekistust lahkus ta korduvalt tunnelisse põhjusel etma ei näidanud talle täpset pööramise kohta ning kummardasin liiga palju. Kui viga sai parandatud, siis hakkas asi palju paremini toimina.. Koer muidugi lahkus korduvalt tunneli nr 5 lõpus oleva kausi ja seal seisva isiku poole nõudmisega, et talle maiust antaks.

Pühapäevane trenn oli suhteliselt okei. Nüüd juba olen targem ning tulen pool tundi varem kohale. Mängin kahe palliga platsi tagaotsas ja teen klikkeriga kontakti harjutusi. Kui ta on pisut kontaktsem, siis lähen juba platsi keskele ja nii tasapisi liigun maneezile ligemale ilma, et ta täiesti hulluks läheks. Enne trenne veel 3 ringi ümber aia ja koer oli täpselt sellist nägu nagu poleks ma temaga midagi teinud. Õnneks normaliseerus ta päris kiiresti ja tore on, et isegi kui ta lahkub ja lahkub ka igasugune kaasamõtlemine ja kõrvakuulmine, siis ma saan teda enda juurde juba tagasi. Proovisime rõngast esimest korda tulla, kus Stefi sai vingerdavat ussikest hoida ja mina teisel poole koera kutsuda. Rajad läksid alguses untsu, sest Hera kiirus on ikka kordades kiirem kui minu oma. Ülesanne jõuda teise tunneli otsa enne teda tundub vahepeal suhteliselt ilmvõimatu ning kui ma seda ei tee, siis on koer ammu enne mind lahkunud juba kuhu iganes. Trenni lõpus sain ta küll juba istuma panna ja endale natuke edumaad võita, ning siis sai ka paar päris okeid rada joosta. Pean enda käte asendit rohkem jälgima ja natuke rohkem mõtlema, et mis pidi ma ennast pööran, sest muidu jooksen vist ennast ja koera vigaseks :D

kellel on kõige hullemad tegelased kodus?

jah..minul. Kuna meie perekonna punane saatanast kass Arjomm lahkus kevadel parematele jahimaadele, siis on mul nüüd juba kuu aega uus punane kass Joosep. Algus oli ilus kena - kass oli väheke arg ja tagasihoidlik, aga nüüdseks on nad Heraga punti löönud ja kui isegi kass väsib, siis koer jätkab hullumeelset ringi jooksmist ja vastupidi. Hommikuti olen neid pidevalt avastanud koos Heraga puuris istumas ja mingeid plaane pidamas.  Tiiger hoiab aga kõrvale nendest tegemistest, sest vana kassiga ta küll mängis, aga uus ei ole tema masti loom.
Hera oli mul paar nädalat ka rivist väljas, sest  kas õues joostes või kassiga mängides (kassil küll küüned lõigatud) sai ta torkekaava silma. Tükk aega ravimist on päädunud sellega, et põletik on silmast kadunud ja pisike hall täpp on veel alles. Seetõttu kannatasid muidugi ka trennid mõni aeg, sest ma ei tahtnud, et ta ülepinguaks ja pigem puhkaks rohkem.
Viimased paar korda on minu töögraafiku pärast käinud Elari trennides ja peale trenne helistades on ta häälest kuulda olnud, et ta trennid läksid kõike muud kui hästi.  Ma ei pea vist ütlema, et see tekitas ikka tõsist frustratsiooni, sest kerge pubekas tõstab Heras pead ja mõni päev võiks ma temaga südamerahus kasvõi hispaania keeles rääkida. Nagunii midagi aru ei saa ja jookseb minema.

Siiski - siiski on ta viimase nädala jooksul läinud väga tubliks. Vedasin ta talli kaasa ja kuna mul kedagi abilist kaasas polnud, siis sain minu hämminguks oli ta nõus tallivahekäigus asetatud tekile istuma ja ootama kuni ma hobust pesin ja puhatasin. Inimesed, hobused ja isegi üks koer läks mööda, aga ta kannatas ilusti ja tuli teki pealt ära alles siis kui teda kutsusin. Ostsin ka kaks ühesugust nööriga palli millega mängida ja siis paranes kaa meie kontakt oluliselt. Proovisin ka ennem eilset trenni põllu peal nängida nendega ja väga hästi hakkas see tähelepanu ja keskendumine minule koonduma, kuigi noh issand kui pikk tee on veel minna.

Eilses trennis alguses tegi ta mul muidugi jeehat teiste juurde, aga minu salavahend (ehk siis ema tehtud kitsepiimast pannkoogid) ja klikker toimisid hästi ning peale paari esimest harjutust olin ma päris happy. Võibolla oli ka asi selles, et ma teda põllu peal ennem väsitasin, aga ta igastahes kuuldas hulka paremini kui ma alguses kartsin. Lõpuks küll kippusin ise kehaga valesi märguandeid andma ja koer väsima. Olen ka varem täheldand, et kui tal mõistus ära väsib, siis läheb ta ikka totaalselt lolliks ja hakkab amokki jooksma ning mõnikord võib endale sellega peaaegu, et viga teha.

Pühapäeval järgmine trenn ja uus katse

Lisaks väike video Herast ja Joosepist.
http://www.youtube.com/watch?v=VHo7rib2lT0&feature=youtu.be