Kuhu me oleme hetkel jõudnud? Ma arvan, et umbes 4 sammu tagasi. Praegu on umbes sama asi mis paar kuud tagasi, mil Hera trennides lihtsalt lahkus platsilt igal võimalusel ning kontakt on suht  minimaalne. Vahepeal läks asi ikka hulka maad paremaks ja ma isegi täiesti üllatusin, et tegelt kaa MINU koer oskab selliseid asju teha? Areng läks aina paremuse suunas aga nüüd ühest hetkest on tulem täielik null. 

Enne trenne oleme alati 30 minti varem kohal olnud ja põllu peal mänginud ja kontakti harjutanud. Ta kohe tuleb ja mängib ning kutsumise peale tuleb kohe minu ligi. Kõik tundub nagu väga hea hetkeni mil tuleb maneezi minna ja ka seal on alguses päris okei. Soojendusjooksus püsib ta mu kõrval, otsib kontakti jne.. ja siis laguneb nagu kõik koost ära. Mina satun selle peale paanikasse ja selle peale jookseb tegelane kõrvade lehvides üldse minema. Peale trenne järgi mõeldes saan ma enamvähem aru mis ma valesti tegin, aga no paanikasse ajab ikka. Peale eelmist trenni tuli ikka nutumaik peale, et nagu mis NÜÜD siis juhtunud on? Kus kohas see nüüd kõik nii valesti on läinud? 

Tänane trenn oli natukene etem, sest ta otsis ka trenni keskel minuga väheke rohkem kontakti. Mitte küll nii hästi kui mõned nädalad tagasi aga parem ikka kui eelmine katastrooftrenn. Jooksis muidugi jälle minema suurema osa ajast ning hüppas valesti takistusi ning läbis valest otsast tunneleid. Ning taas- minu ahastuses ja närviline kehakeel ei aita sugugi kaasa asja paremaks muutmisele ning taas kaotasin koera rajale minnes umbes 2 sekundiga. Aga pole midagi teha... peab jõuga kõrvale lükkama selle allaandmise ja lõpetamise tunde ning edasi proovima. Kuigi ilmselt pole keegi väga õnnelik kõigile otsa roniva ja aega viitva bokserikutsika üle. Ehk ühel päeval ikkagi asi jälle normaliseerub.

Naljakas paralleel on sattunud mul nii koera kui hobusega. Thasha on mul töös olnud umbes 7-8 kuud ning alles nüüd tunnen, et ma suudan seda meeletut energiat mingitesse raamidesse mahutada ning tean, et vajadusel piisab vaid kergest vihjest ning ta KOHE liigub ning pakub endast maksimumi. Esimesed umbes 5 kuud oli katastroofilised, kus ma kuulsin vihjeid, et mul on vedanud nii hea hobusega ning ta on ikka super lahe. Sõitma minnes tuli mul  aga hambad risti suruda ja lilledele ning liblikatele mõelda, sest see sõiduelamus oli igapäevaselt kõike muud kui mugav ja tore. Istu juhitamatu kiirongi otsas ning ürita voolida sealt midagi, mis vähekenegi alluks kontrollile ja tulem ei oleks hobusesuurune auk maneezi seinas ja mina päikeseloojangusse kappamas. Isegi need kellele ma teda paar korda sõita pakkusin loobusid peale 10 minutit proovimist. Selliste loomade puhul on algused nii kuradi keerulised ning 200 korda tuleb tahe käega lüüa. Mitte, et ma leiaks, et loom on halb, vaid tekib tõsine kahtlus oma võimetes ning tegutsemises. Eriti kui oled juba mitu kuud üritanud mingi eesmärgi poole ja tulem...... suur ja ümar null. 

Ning ma saan aru, et hetkeseisus olen seal ka Heraga. Kui suudaks selle õuduse aja üle elada ja mitte käega lüüa, siis ilmselt on lõpptulem sama tunne, mis mul hetkel Thashaga. Kontrollitud energia ja seeläbi ekstra varjatud power, mida saab vajadusel valla pääste.  Proovime... 

Nüüd näen selgemalt ka koerte erinevust. Tiiger oli kutsikast peale nagu ülilihtne treenida. Hästi heatahtlik ja ustav ning kontaktne. Peaasi, et keegi ei pahandaks ja kurjustaks. Samas on ta selline pehmik, et kui midagi on tema jaoks raskemat, siis ta annab alla. Hera on täiesti vastupidine. Ta tahab oma tahtmist saada ja on igat pidi sitke ning kohati põikpäine. Tüütu, siiras ja meeletu energiaga.

Järgmisest nädalast siis läheb graafik vähe tihedamaks, sest kord või kaks nädalas lisandub ka kuulekuskoolitus. Töö tahab tegemist ja tulemused saavutamist. 

Natuke pilte

                                                 My absolutely fabulous Ability Gandira Ginger

                                      

Väike väsinud koer koos oma parima sõbra puuhaluga.

trennid

Kokkuvõte üleeelmisest trennist. Jooksime pisikest rada, alustades tunnelitest ning järk järgult takistusi juurde lisades. Algus oli isegi päris hea, lõpus aga koer väsis ning minu oskuslikud liiga suured rabelemised andsid talle valesi märguandeid. Peale teist tekistust lahkus ta korduvalt tunnelisse põhjusel etma ei näidanud talle täpset pööramise kohta ning kummardasin liiga palju. Kui viga sai parandatud, siis hakkas asi palju paremini toimina.. Koer muidugi lahkus korduvalt tunneli nr 5 lõpus oleva kausi ja seal seisva isiku poole nõudmisega, et talle maiust antaks.

Pühapäevane trenn oli suhteliselt okei. Nüüd juba olen targem ning tulen pool tundi varem kohale. Mängin kahe palliga platsi tagaotsas ja teen klikkeriga kontakti harjutusi. Kui ta on pisut kontaktsem, siis lähen juba platsi keskele ja nii tasapisi liigun maneezile ligemale ilma, et ta täiesti hulluks läheks. Enne trenne veel 3 ringi ümber aia ja koer oli täpselt sellist nägu nagu poleks ma temaga midagi teinud. Õnneks normaliseerus ta päris kiiresti ja tore on, et isegi kui ta lahkub ja lahkub ka igasugune kaasamõtlemine ja kõrvakuulmine, siis ma saan teda enda juurde juba tagasi. Proovisime rõngast esimest korda tulla, kus Stefi sai vingerdavat ussikest hoida ja mina teisel poole koera kutsuda. Rajad läksid alguses untsu, sest Hera kiirus on ikka kordades kiirem kui minu oma. Ülesanne jõuda teise tunneli otsa enne teda tundub vahepeal suhteliselt ilmvõimatu ning kui ma seda ei tee, siis on koer ammu enne mind lahkunud juba kuhu iganes. Trenni lõpus sain ta küll juba istuma panna ja endale natuke edumaad võita, ning siis sai ka paar päris okeid rada joosta. Pean enda käte asendit rohkem jälgima ja natuke rohkem mõtlema, et mis pidi ma ennast pööran, sest muidu jooksen vist ennast ja koera vigaseks :D

kellel on kõige hullemad tegelased kodus?

jah..minul. Kuna meie perekonna punane saatanast kass Arjomm lahkus kevadel parematele jahimaadele, siis on mul nüüd juba kuu aega uus punane kass Joosep. Algus oli ilus kena - kass oli väheke arg ja tagasihoidlik, aga nüüdseks on nad Heraga punti löönud ja kui isegi kass väsib, siis koer jätkab hullumeelset ringi jooksmist ja vastupidi. Hommikuti olen neid pidevalt avastanud koos Heraga puuris istumas ja mingeid plaane pidamas.  Tiiger hoiab aga kõrvale nendest tegemistest, sest vana kassiga ta küll mängis, aga uus ei ole tema masti loom.
Hera oli mul paar nädalat ka rivist väljas, sest  kas õues joostes või kassiga mängides (kassil küll küüned lõigatud) sai ta torkekaava silma. Tükk aega ravimist on päädunud sellega, et põletik on silmast kadunud ja pisike hall täpp on veel alles. Seetõttu kannatasid muidugi ka trennid mõni aeg, sest ma ei tahtnud, et ta ülepinguaks ja pigem puhkaks rohkem.
Viimased paar korda on minu töögraafiku pärast käinud Elari trennides ja peale trenne helistades on ta häälest kuulda olnud, et ta trennid läksid kõike muud kui hästi.  Ma ei pea vist ütlema, et see tekitas ikka tõsist frustratsiooni, sest kerge pubekas tõstab Heras pead ja mõni päev võiks ma temaga südamerahus kasvõi hispaania keeles rääkida. Nagunii midagi aru ei saa ja jookseb minema.

Siiski - siiski on ta viimase nädala jooksul läinud väga tubliks. Vedasin ta talli kaasa ja kuna mul kedagi abilist kaasas polnud, siis sain minu hämminguks oli ta nõus tallivahekäigus asetatud tekile istuma ja ootama kuni ma hobust pesin ja puhatasin. Inimesed, hobused ja isegi üks koer läks mööda, aga ta kannatas ilusti ja tuli teki pealt ära alles siis kui teda kutsusin. Ostsin ka kaks ühesugust nööriga palli millega mängida ja siis paranes kaa meie kontakt oluliselt. Proovisin ka ennem eilset trenni põllu peal nängida nendega ja väga hästi hakkas see tähelepanu ja keskendumine minule koonduma, kuigi noh issand kui pikk tee on veel minna.

Eilses trennis alguses tegi ta mul muidugi jeehat teiste juurde, aga minu salavahend (ehk siis ema tehtud kitsepiimast pannkoogid) ja klikker toimisid hästi ning peale paari esimest harjutust olin ma päris happy. Võibolla oli ka asi selles, et ma teda põllu peal ennem väsitasin, aga ta igastahes kuuldas hulka paremini kui ma alguses kartsin. Lõpuks küll kippusin ise kehaga valesi märguandeid andma ja koer väsima. Olen ka varem täheldand, et kui tal mõistus ära väsib, siis läheb ta ikka totaalselt lolliks ja hakkab amokki jooksma ning mõnikord võib endale sellega peaaegu, et viga teha.

Pühapäeval järgmine trenn ja uus katse

Lisaks väike video Herast ja Joosepist.
http://www.youtube.com/watch?v=VHo7rib2lT0&feature=youtu.be

Näitus

Esimene näitus sai Heral nüüd selja taha ja läks nii nagu ma eeldasingi. Kolmest emasest beebist kolmas koht. Pigmentita silmad ja jõks sabas on arusaadav põhjus ning ega me rohkemat kui aus olla ei oodanudki. Ilmselt võib veel mõnel üksikul näitusel niisama kogemuse pärast käia, aga sellele ma rõhku ei hakka panema. Lohutan end pigem selle mõttega, et Hera on ikka puhtalt võetud meil spordikoeraks ja tulevikus näitab ta end paremast küljest agilityradadel. Eelmise õhtu pesu läks muidugi aia teha, sest ilus puhas koer tõmbas hommikul laua pealt poti vaarikamoosi maha ja plätserdas end ülepea end sellega kokku ja ehk üritas seeläbi selgeks teha, et temas pole grammigi glamuuri ja ta on lihtsalt äge omast arust.

Viimased Stefi trennid sai läbi ja ma ei tea mis läbi me selle eksami tehtud saime. Heral on tekkinud uus periood, kus kõik meil on suhteliselt keeruline motiveerida teda tegema asju, mis hõlmavad ühe koha peal püsimist. Istumised, lamamised, käpa andmised jne tunduvad nii igavad. Kui aga käsud tulevad jookmise pealt, siis on lugu teine. Kodus harjutame pöördeid ümber ühe puu, ümber paku ja ümber õue peal oleva kaevu. Kui ikka hoog on sees, siis paneb ikka ilge itsiga ümber puude vasakult ja paremalt nagu vaja. Kui aga ma tempo alla lasen, siis läheb pekki.  Kausiharjutused on kaa toredad, sest need hõlmavad liikumist ja turnimist.
Nüüd on paras aeg õppimisega jätkata, et sügisel trennides vähe lihtsam oleks ja lõbusam oleks. Peabki kõik Stefi kirjad üles otsima ja harjutused kõik korralikult kavva võtma.

Vahepealsest elust

Präänik on nüüd juba 4.kuune ja hakkab juba kergelt suurema koera nägu minema ning pole enam nii vedel ja pehmeke. Avastasime üks hetk, et me pole talle ju kaelarihma ostnud ja siiani on ta traksidega ringi reisinud. Ei jäänud midagi üle kui Ave juurde end kohale vedada ja vajalik rihm ära osta. Esimene kaks päeva oli ta kogu maailma peale vihane ja lebas nukralt õue peal ja haukus kõigi pealeliikmete peale . Ütleme nii, et seda temperamenti ja draamatsemist on mitme itaallase jagu kokku.

Kätte on jõudnud aeg, kus ta hakkab asjadest ikka aru saama ja kui trenni teeme, siis ta päris kenasti kuuletub ja suure energiaga teeb oma harjutused ära. Väikese nädalase pausi peame küll trennidesse sisse jätma, sest ta on ilmselt kuskil oma jala ära põrutanud ja kergelt hoiab seda vahepeal. Eesmärk teda rahulikuna hoida on küll täiesti ulmeline, sest ma pole veel näinud koera, kellel on nii palju tegemist.  Ilusate ilmade puhul läheb ta peale hommikusööki õue ja siis on aknast lahe vaadata kuidas ta sihikindlalt ja täis eneseteadlikkust korraldab õues asju ringi. See lilleõis peab seal olema, need oksad on vales kohas, mänguasjad veame teise õue otsa, kitse peale on vaja karjuda, hanedega juttu ajada. Kui õues on asjad paika pandud, siis tuleb ja korraldab toas asjad ringi. Pidevalt leian ta puurist puuhalge, topse, riidetükke mille olemasolust ma isegi teadlik pole olnud. Kust ja kuna ta neid kõiki asju leiab, ma ei tea.

Üks päev koju tulles oli ta korraldanud totaalse õuduse. Nimelt kuna me elame maal ja emal on kanad, siis kogub ta nende jaoks munakoori. Millega oli aga Hera hakkama saanud oli see, et ta oli võtnud terve selle kotitäie munakoori, teinud kõik koored sellised 2mm suurusteks tükkideks ja täis puistanud kõik toad. Uksest sisse tulles uisutas ta mulle koorte peal vastu endal koored vastu pead kleepinuna. "IGNORE, INGORE, INGORE" lasin ta kiirelt välja ja sain siis seda jama ikka päris pikalt koristada. Peangi tunnistama, et mul on kodus Tiiger, kes on kutsikast peale olnud täielik väike ingel  ja siis Hera, kellel on vaid sarved veel puudu, et olla tõsine pagan.

Järgmine kuu siis on esimene näitus ja tuleb hakata selleks ette valmistama. Kuna ma olen ikka täielik näitusevõhik, siis kellelegi häid nippe/linke/juhiseid näituseseisu õpetamiseks?

Keerutused

Yes!!! Tegime keerutusi ümber posti nii paremalt kui vasakult poolt. Esimene kord nagu ikka uute asjadega ei saanud päris hästi aru, et mis teema on. Paar tundi hiljem uuesti proovides, aga vähemalt jäi väliselt mulje, et ta tabas ära mis temast oodatakse ja täitsa tegi kaasa.  Kõige hullem on muidugi see, et endal lähevad käed sassi ja tekitan iseenda jaoks just peamiselt segadust.
See kolmapäev siis mina pean olema tööpostil ja saadan Elari trenni tegema.    Loodetavasti peavad nad end mõlemad korralikult üleval :)

Miks bokser?

Mõtlesin, et panen kirja oma mõtted miks ja mida ma üldse oma koertege teha üritan. Meie pere on olnud totaalne bokserifänn juba väga pikka aega. See meeletult elurõõmus koer on uskumatult palju meile andnud ja minu jaoks väga suureks plussiks on see, et isegi vanas eas on bokser sama elurõõmus kui väike kutsikas ning otsib võimalusi mängimiseseks ning suhtlemiseks. Kuigi mu eelnevad koerad on olnud kodukoerad ja ma pole otseselt nendega koolis käinud, siis on nad suutnud õppida tegelikult väga palju ning seeläbi on neid lihtne pidada olnud. Nad on ülikiirelt ära õppinud kus tubades võib käia, kui pere sööma hakkab, siis tuleb köögist lahkuda ning kõik muud elementaarsed asjad on nad lennult ära õppinud. Maal on meil aial kaks väravat ning Tiigri puhul sai selgeks õpetatud see, et ise ei tohi väravast välja minna. Tema jaoks on seal kui nähtamatu piir, millest üle astuda ei või. Ainuke hetk mil ta võib seal üle tulla on siis kui ma ta ise sealt "piirist"üle tõstan. Päris palju  kordi on juhtunud kus ta aiast väljaspool joostes läheb õuepealt mingit mänguasja tooma ja avastab nördimusega, et tagasi ei saa, sest piir on ees. Ka Hera on juba enamvähem ära tabanud, et mingi teema on selle väravaga ja Tiigrilt õppust võttes sealt välja naljalt ei roni.

Tiigri kodukootud A-takistus (maakate värk noh)

Kuhu ma tahtsin oma jutuga jõuda on see, et tegelikult on bokser olnud ju ikka töökoer. Praegu aga ma ei näe väga palju, et teda selleks kasutataks. Ometi on ta suhteliselt kergesti dresseeritav, ta on väga atleetlik ning kontakti otsiv. Peaasi, et koolitamine oleks tema jaoks lõbus ja ta motivatsiooni hoitaks kõrgel. Ma tahakski proovida nüüd Heraga, et kui kaugele me jõuame kui nüüd korralikult trenni teeme ja pidevalt targematelt nõu küsime. Ma ise loodan, et suhteliselt kaugele, sest koer on ju tubli ja hea. Peaasi, et ise kõrval suudaks samal tasemel püsida.

17.05 koolitus

Ma pean ikka tõsiselt end käsile võtma, et ma suudaks korralikult siia sissekandeid teha enne kui kõik asjad meelest ära lähevad. Igatahes kolmapäeval oli jälle trenn, mis laabus minu jaoks üllatavalt hästi. Lahe on vaadata kuidas kutsikas hakkab üha enam seosesid enda jaoks tegema ja kohati täitsa hakkab aru saama, et mida ma tahan. Saime ta küll sisse klikitud, aga ta veel päris täpselt ei mõika seda teemat, aga noh eks harjutamisega asi kinnistub. Vähemalt hobused on mul hulka kiiremini  selle klikkeri teema ära õppinud.

Esimesed korrad olen ma lasknud Heral  enne trenni rihma otsas teistega nõksa mängida, aga kolmapäev sain juba omad vitsad sellega kätte. Autost välja tulles oli koer kohe äksi täis, et teised koerad on kaugemal jalutamas. Nägin ikka tükk aega vaeva tola mängimisega, et ennast huvitavamaks teha kui nood koerad seal eemal, aga järgnevad korrad on trenniplats kindlasti ainult  trenni tegemis koht. Mängimas saame ka mujal käia.

Kummardamine on siiani ainus asi mis nii väga ei suju .. või noh kord teeb hästi ja siis ei tee üldse.  Slaalom jalgade vahelt on hästi läinud. Tiigeri õpetasin ma maiuse ja mänguasjaga käskluse peale SIKK-SAKK ja tundub, et see toimib ka Hera peal. Paigal istub ta kah enamvähem. Istumine on tal küll nagu esimesest päevast peale olnud-miski on kahtlane -POTS-istub maha, tahab midagi - istub maha, vaatab midagi- istub maha. Valssi olen nüüd mitmeid kordi harjunud ja see siiani on see hästi välja tulnud.
Ainus asi mida ma pole jõudnud teha on ümber torbiku keerutamine. Aga see läheb täna plaani ja esmaspäeval siis Rebase juurde nõuandeid saama. Ma ise natuke põen, et ma ei suuda olla piisavalt põnev ja koera motivatsiooni üleval hoida ja samas pean arvestama, et ta on ikka nii pisike, et väsib kiiresti ja ma pean ära tabama selle piiri kus koer väsib ja ma jumala eest sealt üle ei teeks.

Järgneval korral peaks meil siis algama ka pappkasti teema, mis peaks iseenesest talle väga meeldima. Nimelt oli mul ema mõni nädal tagasi täiesti paanikas kui kutsikas õuest kaduma läks. Oli otsinud ikka päris kaua ja mitte kuskil koera polnud. Lõpuks täiesti kogemata silmas õues kasti, kus ta oma tibusid hoiab ja enam imestuseks leidis kutsika sealt koos tibudega magamast. Kuidas ta sinna sai ja mis valemiga ta kasti katva katte alt läbi puges ja miks ta ühele tibule liiga ei teinud, on jäänud täiesti müstikaks.

Who are we?

Mina olen Maris ja antud blogi on rohkem loodud selleks, et ma suudaks silma peal hoida  oma treeningutel ja  koguda kokku mõtteid ja plaane kuidas mida edasi teha. Mul on kodus kaks bokserit. Vanem on 7. aastane Ability Bronson Chilly (omadele Tiiger)ja noorem siis tänase seisuga 3.kuune Ability Gandira Ginger (Ingveri nimest sai sujuvalt Hera). Mul on olnud bokserid juba 18.aastat. Esimene bokserikutsika kaotasime kahjuks kennelköha tõttu, mida tol ajal ei suutnud keegi arstidest õigeaegselt diagnoosida ja kuigi see väike pärdik oli meil ainult 2 nädalat, siis jättis ta selle lühikese ajaga kõigile pereliikmetele kustumatu mälestuse ning bokserid on meie majas vaieldamatult kõige tähtsamad tegelased. Peale Alexit oli meie kodus punane bokser Boss, kellega ma alustasin omal käel koera treenimist ning raamatust järgi ajades kasvas temast päris tubli koer. Tiiger leidis meie juures kodu juba suurema mõttega teha koerasporti, aga avastatud südameprobleem seadis selle tõsise kahtluse alla ning kuigi me käisime mõned korrad agility trennides ja talle väga meeldis, siis leidsime,  et pigem on ta kodukoer. See muidugi ei tähenda ,et me kodus trennid pooleli oleks jätnud ja nii palju kui minu ajunatuke suutis genereerida, siis oleme ikka harjutusi teinud.

Praegune lootus on meil Hera peal. Tõsine tulesäde, kes on nii aktiivne, et mul on tõsiselt raskusi  tema aja viitmisega. Meie kullast südamega vanahärra Tiiger tuleb viimases hädas appi ja toob mingi mänguasja ning laseb siis Heral tirida, end hammustada ja selga ronida. Halvasti ütleb ta kutsile üliharva ja kui aus olla siis ma põengi, et plika arvabki, et elu ongi nii lihtne,  et kisa natuke ja saad mis tahad. Kisatakse Tiigri, kassi, kitse, mõnikord ka kanade ja hanede peale ja kui ted diivanile ei lubata, siis ka minu peale :)

Oleme temaga hetkel alles koolitee alguses ning kord nädalas käime Stefi juures koolitamas. Hera on üllatavalt kontaktne ja siiani on enamus ülesandeid väga kenasti laabunud. Ainus asi mis probleeme valmistab on kummardamine, mille puhul pean ma üle küsima et mida ma valesti teen. Käime vabalt ka põllu peal jooksmas ja olen teinud nüüd mitut moodi. Ainult kahekesi ja ta on püsinud väga hästi minu ligidal ja kutsumise peale ligi tulnud ning paar korda ka kolmekesi (mina, Hera, Tiiger ja loomulikult ka kass, kes ei saa maha jääda) ning siis olin väga meeldivalt üllatunud kui ta kassi näppimise juurest minu kutsumise peale ära tuli. Tagurdamine ja kõrval kõndimine on laabunud positiivses võtmes.

Pean ainult piinlikusega tunnistama, et koer on sisse klikkimata., aga täna õhtul võtan selle kavva ja enne kolmapäeva jõuan seda veel mõned korrad harjutada.