Keerutused

Yes!!! Tegime keerutusi ümber posti nii paremalt kui vasakult poolt. Esimene kord nagu ikka uute asjadega ei saanud päris hästi aru, et mis teema on. Paar tundi hiljem uuesti proovides, aga vähemalt jäi väliselt mulje, et ta tabas ära mis temast oodatakse ja täitsa tegi kaasa.  Kõige hullem on muidugi see, et endal lähevad käed sassi ja tekitan iseenda jaoks just peamiselt segadust.
See kolmapäev siis mina pean olema tööpostil ja saadan Elari trenni tegema.    Loodetavasti peavad nad end mõlemad korralikult üleval :)

Miks bokser?

Mõtlesin, et panen kirja oma mõtted miks ja mida ma üldse oma koertege teha üritan. Meie pere on olnud totaalne bokserifänn juba väga pikka aega. See meeletult elurõõmus koer on uskumatult palju meile andnud ja minu jaoks väga suureks plussiks on see, et isegi vanas eas on bokser sama elurõõmus kui väike kutsikas ning otsib võimalusi mängimiseseks ning suhtlemiseks. Kuigi mu eelnevad koerad on olnud kodukoerad ja ma pole otseselt nendega koolis käinud, siis on nad suutnud õppida tegelikult väga palju ning seeläbi on neid lihtne pidada olnud. Nad on ülikiirelt ära õppinud kus tubades võib käia, kui pere sööma hakkab, siis tuleb köögist lahkuda ning kõik muud elementaarsed asjad on nad lennult ära õppinud. Maal on meil aial kaks väravat ning Tiigri puhul sai selgeks õpetatud see, et ise ei tohi väravast välja minna. Tema jaoks on seal kui nähtamatu piir, millest üle astuda ei või. Ainuke hetk mil ta võib seal üle tulla on siis kui ma ta ise sealt "piirist"üle tõstan. Päris palju  kordi on juhtunud kus ta aiast väljaspool joostes läheb õuepealt mingit mänguasja tooma ja avastab nördimusega, et tagasi ei saa, sest piir on ees. Ka Hera on juba enamvähem ära tabanud, et mingi teema on selle väravaga ja Tiigrilt õppust võttes sealt välja naljalt ei roni.

Tiigri kodukootud A-takistus (maakate värk noh)

Kuhu ma tahtsin oma jutuga jõuda on see, et tegelikult on bokser olnud ju ikka töökoer. Praegu aga ma ei näe väga palju, et teda selleks kasutataks. Ometi on ta suhteliselt kergesti dresseeritav, ta on väga atleetlik ning kontakti otsiv. Peaasi, et koolitamine oleks tema jaoks lõbus ja ta motivatsiooni hoitaks kõrgel. Ma tahakski proovida nüüd Heraga, et kui kaugele me jõuame kui nüüd korralikult trenni teeme ja pidevalt targematelt nõu küsime. Ma ise loodan, et suhteliselt kaugele, sest koer on ju tubli ja hea. Peaasi, et ise kõrval suudaks samal tasemel püsida.

17.05 koolitus

Ma pean ikka tõsiselt end käsile võtma, et ma suudaks korralikult siia sissekandeid teha enne kui kõik asjad meelest ära lähevad. Igatahes kolmapäeval oli jälle trenn, mis laabus minu jaoks üllatavalt hästi. Lahe on vaadata kuidas kutsikas hakkab üha enam seosesid enda jaoks tegema ja kohati täitsa hakkab aru saama, et mida ma tahan. Saime ta küll sisse klikitud, aga ta veel päris täpselt ei mõika seda teemat, aga noh eks harjutamisega asi kinnistub. Vähemalt hobused on mul hulka kiiremini  selle klikkeri teema ära õppinud.

Esimesed korrad olen ma lasknud Heral  enne trenni rihma otsas teistega nõksa mängida, aga kolmapäev sain juba omad vitsad sellega kätte. Autost välja tulles oli koer kohe äksi täis, et teised koerad on kaugemal jalutamas. Nägin ikka tükk aega vaeva tola mängimisega, et ennast huvitavamaks teha kui nood koerad seal eemal, aga järgnevad korrad on trenniplats kindlasti ainult  trenni tegemis koht. Mängimas saame ka mujal käia.

Kummardamine on siiani ainus asi mis nii väga ei suju .. või noh kord teeb hästi ja siis ei tee üldse.  Slaalom jalgade vahelt on hästi läinud. Tiigeri õpetasin ma maiuse ja mänguasjaga käskluse peale SIKK-SAKK ja tundub, et see toimib ka Hera peal. Paigal istub ta kah enamvähem. Istumine on tal küll nagu esimesest päevast peale olnud-miski on kahtlane -POTS-istub maha, tahab midagi - istub maha, vaatab midagi- istub maha. Valssi olen nüüd mitmeid kordi harjunud ja see siiani on see hästi välja tulnud.
Ainus asi mida ma pole jõudnud teha on ümber torbiku keerutamine. Aga see läheb täna plaani ja esmaspäeval siis Rebase juurde nõuandeid saama. Ma ise natuke põen, et ma ei suuda olla piisavalt põnev ja koera motivatsiooni üleval hoida ja samas pean arvestama, et ta on ikka nii pisike, et väsib kiiresti ja ma pean ära tabama selle piiri kus koer väsib ja ma jumala eest sealt üle ei teeks.

Järgneval korral peaks meil siis algama ka pappkasti teema, mis peaks iseenesest talle väga meeldima. Nimelt oli mul ema mõni nädal tagasi täiesti paanikas kui kutsikas õuest kaduma läks. Oli otsinud ikka päris kaua ja mitte kuskil koera polnud. Lõpuks täiesti kogemata silmas õues kasti, kus ta oma tibusid hoiab ja enam imestuseks leidis kutsika sealt koos tibudega magamast. Kuidas ta sinna sai ja mis valemiga ta kasti katva katte alt läbi puges ja miks ta ühele tibule liiga ei teinud, on jäänud täiesti müstikaks.

Who are we?

Mina olen Maris ja antud blogi on rohkem loodud selleks, et ma suudaks silma peal hoida  oma treeningutel ja  koguda kokku mõtteid ja plaane kuidas mida edasi teha. Mul on kodus kaks bokserit. Vanem on 7. aastane Ability Bronson Chilly (omadele Tiiger)ja noorem siis tänase seisuga 3.kuune Ability Gandira Ginger (Ingveri nimest sai sujuvalt Hera). Mul on olnud bokserid juba 18.aastat. Esimene bokserikutsika kaotasime kahjuks kennelköha tõttu, mida tol ajal ei suutnud keegi arstidest õigeaegselt diagnoosida ja kuigi see väike pärdik oli meil ainult 2 nädalat, siis jättis ta selle lühikese ajaga kõigile pereliikmetele kustumatu mälestuse ning bokserid on meie majas vaieldamatult kõige tähtsamad tegelased. Peale Alexit oli meie kodus punane bokser Boss, kellega ma alustasin omal käel koera treenimist ning raamatust järgi ajades kasvas temast päris tubli koer. Tiiger leidis meie juures kodu juba suurema mõttega teha koerasporti, aga avastatud südameprobleem seadis selle tõsise kahtluse alla ning kuigi me käisime mõned korrad agility trennides ja talle väga meeldis, siis leidsime,  et pigem on ta kodukoer. See muidugi ei tähenda ,et me kodus trennid pooleli oleks jätnud ja nii palju kui minu ajunatuke suutis genereerida, siis oleme ikka harjutusi teinud.

Praegune lootus on meil Hera peal. Tõsine tulesäde, kes on nii aktiivne, et mul on tõsiselt raskusi  tema aja viitmisega. Meie kullast südamega vanahärra Tiiger tuleb viimases hädas appi ja toob mingi mänguasja ning laseb siis Heral tirida, end hammustada ja selga ronida. Halvasti ütleb ta kutsile üliharva ja kui aus olla siis ma põengi, et plika arvabki, et elu ongi nii lihtne,  et kisa natuke ja saad mis tahad. Kisatakse Tiigri, kassi, kitse, mõnikord ka kanade ja hanede peale ja kui ted diivanile ei lubata, siis ka minu peale :)

Oleme temaga hetkel alles koolitee alguses ning kord nädalas käime Stefi juures koolitamas. Hera on üllatavalt kontaktne ja siiani on enamus ülesandeid väga kenasti laabunud. Ainus asi mis probleeme valmistab on kummardamine, mille puhul pean ma üle küsima et mida ma valesti teen. Käime vabalt ka põllu peal jooksmas ja olen teinud nüüd mitut moodi. Ainult kahekesi ja ta on püsinud väga hästi minu ligidal ja kutsumise peale ligi tulnud ning paar korda ka kolmekesi (mina, Hera, Tiiger ja loomulikult ka kass, kes ei saa maha jääda) ning siis olin väga meeldivalt üllatunud kui ta kassi näppimise juurest minu kutsumise peale ära tuli. Tagurdamine ja kõrval kõndimine on laabunud positiivses võtmes.

Pean ainult piinlikusega tunnistama, et koer on sisse klikkimata., aga täna õhtul võtan selle kavva ja enne kolmapäeva jõuan seda veel mõned korrad harjutada.