Kuhu me oleme hetkel jõudnud? Ma arvan, et umbes 4 sammu tagasi. Praegu on umbes sama asi mis paar kuud tagasi, mil Hera trennides lihtsalt lahkus platsilt igal võimalusel ning kontakt on suht minimaalne. Vahepeal läks asi ikka hulka maad paremaks ja ma isegi täiesti üllatusin, et tegelt kaa MINU koer oskab selliseid asju teha? Areng läks aina paremuse suunas aga nüüd ühest hetkest on tulem täielik null.
Enne trenne oleme alati 30 minti varem kohal olnud ja põllu peal mänginud ja kontakti harjutanud. Ta kohe tuleb ja mängib ning kutsumise peale tuleb kohe minu ligi. Kõik tundub nagu väga hea hetkeni mil tuleb maneezi minna ja ka seal on alguses päris okei. Soojendusjooksus püsib ta mu kõrval, otsib kontakti jne.. ja siis laguneb nagu kõik koost ära. Mina satun selle peale paanikasse ja selle peale jookseb tegelane kõrvade lehvides üldse minema. Peale trenne järgi mõeldes saan ma enamvähem aru mis ma valesti tegin, aga no paanikasse ajab ikka. Peale eelmist trenni tuli ikka nutumaik peale, et nagu mis NÜÜD siis juhtunud on? Kus kohas see nüüd kõik nii valesti on läinud?
Tänane trenn oli natukene etem, sest ta otsis ka trenni keskel minuga väheke rohkem kontakti. Mitte küll nii hästi kui mõned nädalad tagasi aga parem ikka kui eelmine katastrooftrenn. Jooksis muidugi jälle minema suurema osa ajast ning hüppas valesti takistusi ning läbis valest otsast tunneleid. Ning taas- minu ahastuses ja närviline kehakeel ei aita sugugi kaasa asja paremaks muutmisele ning taas kaotasin koera rajale minnes umbes 2 sekundiga. Aga pole midagi teha... peab jõuga kõrvale lükkama selle allaandmise ja lõpetamise tunde ning edasi proovima. Kuigi ilmselt pole keegi väga õnnelik kõigile otsa roniva ja aega viitva bokserikutsika üle. Ehk ühel päeval ikkagi asi jälle normaliseerub.
Naljakas paralleel on sattunud mul nii koera kui hobusega. Thasha on mul töös olnud umbes 7-8 kuud ning alles nüüd tunnen, et ma suudan seda meeletut energiat mingitesse raamidesse mahutada ning tean, et vajadusel piisab vaid kergest vihjest ning ta KOHE liigub ning pakub endast maksimumi. Esimesed umbes 5 kuud oli katastroofilised, kus ma kuulsin vihjeid, et mul on vedanud nii hea hobusega ning ta on ikka super lahe. Sõitma minnes tuli mul aga hambad risti suruda ja lilledele ning liblikatele mõelda, sest see sõiduelamus oli igapäevaselt kõike muud kui mugav ja tore. Istu juhitamatu kiirongi otsas ning ürita voolida sealt midagi, mis vähekenegi alluks kontrollile ja tulem ei oleks hobusesuurune auk maneezi seinas ja mina päikeseloojangusse kappamas. Isegi need kellele ma teda paar korda sõita pakkusin loobusid peale 10 minutit proovimist. Selliste loomade puhul on algused nii kuradi keerulised ning 200 korda tuleb tahe käega lüüa. Mitte, et ma leiaks, et loom on halb, vaid tekib tõsine kahtlus oma võimetes ning tegutsemises. Eriti kui oled juba mitu kuud üritanud mingi eesmärgi poole ja tulem...... suur ja ümar null.
Ning ma saan aru, et hetkeseisus olen seal ka Heraga. Kui suudaks selle õuduse aja üle elada ja mitte käega lüüa, siis ilmselt on lõpptulem sama tunne, mis mul hetkel Thashaga. Kontrollitud energia ja seeläbi ekstra varjatud power, mida saab vajadusel valla pääste. Proovime...
Nüüd näen selgemalt ka koerte erinevust. Tiiger oli kutsikast peale nagu ülilihtne treenida. Hästi heatahtlik ja ustav ning kontaktne. Peaasi, et keegi ei pahandaks ja kurjustaks. Samas on ta selline pehmik, et kui midagi on tema jaoks raskemat, siis ta annab alla. Hera on täiesti vastupidine. Ta tahab oma tahtmist saada ja on igat pidi sitke ning kohati põikpäine. Tüütu, siiras ja meeletu energiaga.
Järgmisest nädalast siis läheb graafik vähe tihedamaks, sest kord või kaks nädalas lisandub ka kuulekuskoolitus. Töö tahab tegemist ja tulemused saavutamist.
