Esimene näitus sai Heral nüüd selja taha ja läks nii nagu ma eeldasingi. Kolmest emasest beebist kolmas koht. Pigmentita silmad ja jõks sabas on arusaadav põhjus ning ega me rohkemat kui aus olla ei oodanudki. Ilmselt võib veel mõnel üksikul näitusel niisama kogemuse pärast käia, aga sellele ma rõhku ei hakka panema. Lohutan end pigem selle mõttega, et Hera on ikka puhtalt võetud meil spordikoeraks ja tulevikus näitab ta end paremast küljest agilityradadel. Eelmise õhtu pesu läks muidugi aia teha, sest ilus puhas koer tõmbas hommikul laua pealt poti vaarikamoosi maha ja plätserdas end ülepea end sellega kokku ja ehk üritas seeläbi selgeks teha, et temas pole grammigi glamuuri ja ta on lihtsalt äge omast arust.
Viimased Stefi trennid sai läbi ja ma ei tea mis läbi me selle eksami tehtud saime. Heral on tekkinud uus periood, kus kõik meil on suhteliselt keeruline motiveerida teda tegema asju, mis hõlmavad ühe koha peal püsimist. Istumised, lamamised, käpa andmised jne tunduvad nii igavad. Kui aga käsud tulevad jookmise pealt, siis on lugu teine. Kodus harjutame pöördeid ümber ühe puu, ümber paku ja ümber õue peal oleva kaevu. Kui ikka hoog on sees, siis paneb ikka ilge itsiga ümber puude vasakult ja paremalt nagu vaja. Kui aga ma tempo alla lasen, siis läheb pekki. Kausiharjutused on kaa toredad, sest need hõlmavad liikumist ja turnimist.
Nüüd on paras aeg õppimisega jätkata, et sügisel trennides vähe lihtsam oleks ja lõbusam oleks. Peabki kõik Stefi kirjad üles otsima ja harjutused kõik korralikult kavva võtma.
