Who are we?

Mina olen Maris ja antud blogi on rohkem loodud selleks, et ma suudaks silma peal hoida  oma treeningutel ja  koguda kokku mõtteid ja plaane kuidas mida edasi teha. Mul on kodus kaks bokserit. Vanem on 7. aastane Ability Bronson Chilly (omadele Tiiger)ja noorem siis tänase seisuga 3.kuune Ability Gandira Ginger (Ingveri nimest sai sujuvalt Hera). Mul on olnud bokserid juba 18.aastat. Esimene bokserikutsika kaotasime kahjuks kennelköha tõttu, mida tol ajal ei suutnud keegi arstidest õigeaegselt diagnoosida ja kuigi see väike pärdik oli meil ainult 2 nädalat, siis jättis ta selle lühikese ajaga kõigile pereliikmetele kustumatu mälestuse ning bokserid on meie majas vaieldamatult kõige tähtsamad tegelased. Peale Alexit oli meie kodus punane bokser Boss, kellega ma alustasin omal käel koera treenimist ning raamatust järgi ajades kasvas temast päris tubli koer. Tiiger leidis meie juures kodu juba suurema mõttega teha koerasporti, aga avastatud südameprobleem seadis selle tõsise kahtluse alla ning kuigi me käisime mõned korrad agility trennides ja talle väga meeldis, siis leidsime,  et pigem on ta kodukoer. See muidugi ei tähenda ,et me kodus trennid pooleli oleks jätnud ja nii palju kui minu ajunatuke suutis genereerida, siis oleme ikka harjutusi teinud.

Praegune lootus on meil Hera peal. Tõsine tulesäde, kes on nii aktiivne, et mul on tõsiselt raskusi  tema aja viitmisega. Meie kullast südamega vanahärra Tiiger tuleb viimases hädas appi ja toob mingi mänguasja ning laseb siis Heral tirida, end hammustada ja selga ronida. Halvasti ütleb ta kutsile üliharva ja kui aus olla siis ma põengi, et plika arvabki, et elu ongi nii lihtne,  et kisa natuke ja saad mis tahad. Kisatakse Tiigri, kassi, kitse, mõnikord ka kanade ja hanede peale ja kui ted diivanile ei lubata, siis ka minu peale :)

Oleme temaga hetkel alles koolitee alguses ning kord nädalas käime Stefi juures koolitamas. Hera on üllatavalt kontaktne ja siiani on enamus ülesandeid väga kenasti laabunud. Ainus asi mis probleeme valmistab on kummardamine, mille puhul pean ma üle küsima et mida ma valesti teen. Käime vabalt ka põllu peal jooksmas ja olen teinud nüüd mitut moodi. Ainult kahekesi ja ta on püsinud väga hästi minu ligidal ja kutsumise peale ligi tulnud ning paar korda ka kolmekesi (mina, Hera, Tiiger ja loomulikult ka kass, kes ei saa maha jääda) ning siis olin väga meeldivalt üllatunud kui ta kassi näppimise juurest minu kutsumise peale ära tuli. Tagurdamine ja kõrval kõndimine on laabunud positiivses võtmes.

Pean ainult piinlikusega tunnistama, et koer on sisse klikkimata., aga täna õhtul võtan selle kavva ja enne kolmapäeva jõuan seda veel mõned korrad harjutada.