Tere taas!!

Üle pika aja teen väikese kokkuvõtte meie tegemistest. Nimelt sai meie väiksem junsu 11.02 aastaseks ja suured õnnesoovid talle ja tema õdedele-vendadele. Plika on palju suuremaks kasvanud (nüüd kipub küll juba laiusesse kasvama ja tuleb sellel ümbermõõdul natuke silma peal hoida). Vahetasin sööta ja Tiiger on nüüd super konditsioonis, aga väikesele on toit vist isegi liiga rammus  ja kuna mul ema tegeleb söökide ette andmisega, siis mõnikord kipub ta vähe heldekäeline olema.

Trennide süsteemi muutsime ringi. Peale seda kui trennid minuga katastroofiliseks muutusid läksime Rebase juurde abi ja nõu paluma. Koer läks palju, palju paremaks. Meie peakaotamine oli kindlasti kombineeritud ka Hera algava esimese jooksukaga, aga nagu Rebane ütles siis oli silmal valus vaadata kuidas ma trennis ise rabelesin meeleheitlikult, koer rabeles ja lõpuks lahkus minu juurest. Mõtlesin pikalt ja laialt ning tegime otsuse, et trennides käib edaspidi ainult Elari. Mina olen kodune kardinal, kes on väga tihti  nädala sees kodus ja saan siis koertega käia väljas jooksmas ja trenni tegemas. Teen mõlemaga koeraga kodus trennivabadel päevadel harjutusi ja ettevalmistusi trennideks.  Elari on vähe ..... tasasema temperamendiga ja seega sobivad nende omavahelised trennid paremini. Ma võtsin seevastu ette oma vanavara Tiigri ja hakkasime temaga jälle trenni tegema. Meie omavahelised iseloomud ja trennid sujuvad nagu paremini.  Sellel otsusel oli väga mitu positiivset tulemust. Esiteks Hera sooritus paranes korduvalt ja Elari saab trennis juba täitsa kaasa teha ning teiseks Tiiger on lõpuks igasugusest "kutsika" stressist üle saanud. Kui varasemalt ta oli mängudes hästi ettevaatlik ja kartis nagu Herale liiga teha ja hoidis kohati ka eemale, siis nüüd käunutab ta väikest mõnuga ja laseb tal vinguda ja viriseda ning naudib iga hetke sellest. Jooksmas käies on Tiiger totaalses hoos ja jookseb ja lidub sellise rõõmuga ringi, et Heral on tõsiselt raskusi kannul püsimisega.

Kuna ma pean järgmine nädal ilmselt nagunii kodus hobuste jaoks krossitakistusi ehitama, siis üritan ka koertele mõeldes mõned takistused püsti panna, et ma saaks ka Tiigri jälle trennidesse haarata.

Aprilli lõppu registreerisime Hera Rakvere näitusele mõlemale päevale. Eks näis mis seal saab :)
Elari vähemalt on suures elevuses ja mulle on antud igapäevane korraldus koera kõrvu masseerida.

Kuhu me oleme hetkel jõudnud? Ma arvan, et umbes 4 sammu tagasi. Praegu on umbes sama asi mis paar kuud tagasi, mil Hera trennides lihtsalt lahkus platsilt igal võimalusel ning kontakt on suht  minimaalne. Vahepeal läks asi ikka hulka maad paremaks ja ma isegi täiesti üllatusin, et tegelt kaa MINU koer oskab selliseid asju teha? Areng läks aina paremuse suunas aga nüüd ühest hetkest on tulem täielik null. 

Enne trenne oleme alati 30 minti varem kohal olnud ja põllu peal mänginud ja kontakti harjutanud. Ta kohe tuleb ja mängib ning kutsumise peale tuleb kohe minu ligi. Kõik tundub nagu väga hea hetkeni mil tuleb maneezi minna ja ka seal on alguses päris okei. Soojendusjooksus püsib ta mu kõrval, otsib kontakti jne.. ja siis laguneb nagu kõik koost ära. Mina satun selle peale paanikasse ja selle peale jookseb tegelane kõrvade lehvides üldse minema. Peale trenne järgi mõeldes saan ma enamvähem aru mis ma valesti tegin, aga no paanikasse ajab ikka. Peale eelmist trenni tuli ikka nutumaik peale, et nagu mis NÜÜD siis juhtunud on? Kus kohas see nüüd kõik nii valesti on läinud? 

Tänane trenn oli natukene etem, sest ta otsis ka trenni keskel minuga väheke rohkem kontakti. Mitte küll nii hästi kui mõned nädalad tagasi aga parem ikka kui eelmine katastrooftrenn. Jooksis muidugi jälle minema suurema osa ajast ning hüppas valesti takistusi ning läbis valest otsast tunneleid. Ning taas- minu ahastuses ja närviline kehakeel ei aita sugugi kaasa asja paremaks muutmisele ning taas kaotasin koera rajale minnes umbes 2 sekundiga. Aga pole midagi teha... peab jõuga kõrvale lükkama selle allaandmise ja lõpetamise tunde ning edasi proovima. Kuigi ilmselt pole keegi väga õnnelik kõigile otsa roniva ja aega viitva bokserikutsika üle. Ehk ühel päeval ikkagi asi jälle normaliseerub.

Naljakas paralleel on sattunud mul nii koera kui hobusega. Thasha on mul töös olnud umbes 7-8 kuud ning alles nüüd tunnen, et ma suudan seda meeletut energiat mingitesse raamidesse mahutada ning tean, et vajadusel piisab vaid kergest vihjest ning ta KOHE liigub ning pakub endast maksimumi. Esimesed umbes 5 kuud oli katastroofilised, kus ma kuulsin vihjeid, et mul on vedanud nii hea hobusega ning ta on ikka super lahe. Sõitma minnes tuli mul  aga hambad risti suruda ja lilledele ning liblikatele mõelda, sest see sõiduelamus oli igapäevaselt kõike muud kui mugav ja tore. Istu juhitamatu kiirongi otsas ning ürita voolida sealt midagi, mis vähekenegi alluks kontrollile ja tulem ei oleks hobusesuurune auk maneezi seinas ja mina päikeseloojangusse kappamas. Isegi need kellele ma teda paar korda sõita pakkusin loobusid peale 10 minutit proovimist. Selliste loomade puhul on algused nii kuradi keerulised ning 200 korda tuleb tahe käega lüüa. Mitte, et ma leiaks, et loom on halb, vaid tekib tõsine kahtlus oma võimetes ning tegutsemises. Eriti kui oled juba mitu kuud üritanud mingi eesmärgi poole ja tulem...... suur ja ümar null. 

Ning ma saan aru, et hetkeseisus olen seal ka Heraga. Kui suudaks selle õuduse aja üle elada ja mitte käega lüüa, siis ilmselt on lõpptulem sama tunne, mis mul hetkel Thashaga. Kontrollitud energia ja seeläbi ekstra varjatud power, mida saab vajadusel valla pääste.  Proovime... 

Nüüd näen selgemalt ka koerte erinevust. Tiiger oli kutsikast peale nagu ülilihtne treenida. Hästi heatahtlik ja ustav ning kontaktne. Peaasi, et keegi ei pahandaks ja kurjustaks. Samas on ta selline pehmik, et kui midagi on tema jaoks raskemat, siis ta annab alla. Hera on täiesti vastupidine. Ta tahab oma tahtmist saada ja on igat pidi sitke ning kohati põikpäine. Tüütu, siiras ja meeletu energiaga.

Järgmisest nädalast siis läheb graafik vähe tihedamaks, sest kord või kaks nädalas lisandub ka kuulekuskoolitus. Töö tahab tegemist ja tulemused saavutamist. 

Natuke pilte

                                                 My absolutely fabulous Ability Gandira Ginger

                                      

Väike väsinud koer koos oma parima sõbra puuhaluga.

trennid

Kokkuvõte üleeelmisest trennist. Jooksime pisikest rada, alustades tunnelitest ning järk järgult takistusi juurde lisades. Algus oli isegi päris hea, lõpus aga koer väsis ning minu oskuslikud liiga suured rabelemised andsid talle valesi märguandeid. Peale teist tekistust lahkus ta korduvalt tunnelisse põhjusel etma ei näidanud talle täpset pööramise kohta ning kummardasin liiga palju. Kui viga sai parandatud, siis hakkas asi palju paremini toimina.. Koer muidugi lahkus korduvalt tunneli nr 5 lõpus oleva kausi ja seal seisva isiku poole nõudmisega, et talle maiust antaks.

Pühapäevane trenn oli suhteliselt okei. Nüüd juba olen targem ning tulen pool tundi varem kohale. Mängin kahe palliga platsi tagaotsas ja teen klikkeriga kontakti harjutusi. Kui ta on pisut kontaktsem, siis lähen juba platsi keskele ja nii tasapisi liigun maneezile ligemale ilma, et ta täiesti hulluks läheks. Enne trenne veel 3 ringi ümber aia ja koer oli täpselt sellist nägu nagu poleks ma temaga midagi teinud. Õnneks normaliseerus ta päris kiiresti ja tore on, et isegi kui ta lahkub ja lahkub ka igasugune kaasamõtlemine ja kõrvakuulmine, siis ma saan teda enda juurde juba tagasi. Proovisime rõngast esimest korda tulla, kus Stefi sai vingerdavat ussikest hoida ja mina teisel poole koera kutsuda. Rajad läksid alguses untsu, sest Hera kiirus on ikka kordades kiirem kui minu oma. Ülesanne jõuda teise tunneli otsa enne teda tundub vahepeal suhteliselt ilmvõimatu ning kui ma seda ei tee, siis on koer ammu enne mind lahkunud juba kuhu iganes. Trenni lõpus sain ta küll juba istuma panna ja endale natuke edumaad võita, ning siis sai ka paar päris okeid rada joosta. Pean enda käte asendit rohkem jälgima ja natuke rohkem mõtlema, et mis pidi ma ennast pööran, sest muidu jooksen vist ennast ja koera vigaseks :D

kellel on kõige hullemad tegelased kodus?

jah..minul. Kuna meie perekonna punane saatanast kass Arjomm lahkus kevadel parematele jahimaadele, siis on mul nüüd juba kuu aega uus punane kass Joosep. Algus oli ilus kena - kass oli väheke arg ja tagasihoidlik, aga nüüdseks on nad Heraga punti löönud ja kui isegi kass väsib, siis koer jätkab hullumeelset ringi jooksmist ja vastupidi. Hommikuti olen neid pidevalt avastanud koos Heraga puuris istumas ja mingeid plaane pidamas.  Tiiger hoiab aga kõrvale nendest tegemistest, sest vana kassiga ta küll mängis, aga uus ei ole tema masti loom.
Hera oli mul paar nädalat ka rivist väljas, sest  kas õues joostes või kassiga mängides (kassil küll küüned lõigatud) sai ta torkekaava silma. Tükk aega ravimist on päädunud sellega, et põletik on silmast kadunud ja pisike hall täpp on veel alles. Seetõttu kannatasid muidugi ka trennid mõni aeg, sest ma ei tahtnud, et ta ülepinguaks ja pigem puhkaks rohkem.
Viimased paar korda on minu töögraafiku pärast käinud Elari trennides ja peale trenne helistades on ta häälest kuulda olnud, et ta trennid läksid kõike muud kui hästi.  Ma ei pea vist ütlema, et see tekitas ikka tõsist frustratsiooni, sest kerge pubekas tõstab Heras pead ja mõni päev võiks ma temaga südamerahus kasvõi hispaania keeles rääkida. Nagunii midagi aru ei saa ja jookseb minema.

Siiski - siiski on ta viimase nädala jooksul läinud väga tubliks. Vedasin ta talli kaasa ja kuna mul kedagi abilist kaasas polnud, siis sain minu hämminguks oli ta nõus tallivahekäigus asetatud tekile istuma ja ootama kuni ma hobust pesin ja puhatasin. Inimesed, hobused ja isegi üks koer läks mööda, aga ta kannatas ilusti ja tuli teki pealt ära alles siis kui teda kutsusin. Ostsin ka kaks ühesugust nööriga palli millega mängida ja siis paranes kaa meie kontakt oluliselt. Proovisin ka ennem eilset trenni põllu peal nängida nendega ja väga hästi hakkas see tähelepanu ja keskendumine minule koonduma, kuigi noh issand kui pikk tee on veel minna.

Eilses trennis alguses tegi ta mul muidugi jeehat teiste juurde, aga minu salavahend (ehk siis ema tehtud kitsepiimast pannkoogid) ja klikker toimisid hästi ning peale paari esimest harjutust olin ma päris happy. Võibolla oli ka asi selles, et ma teda põllu peal ennem väsitasin, aga ta igastahes kuuldas hulka paremini kui ma alguses kartsin. Lõpuks küll kippusin ise kehaga valesi märguandeid andma ja koer väsima. Olen ka varem täheldand, et kui tal mõistus ära väsib, siis läheb ta ikka totaalselt lolliks ja hakkab amokki jooksma ning mõnikord võib endale sellega peaaegu, et viga teha.

Pühapäeval järgmine trenn ja uus katse

Lisaks väike video Herast ja Joosepist.
http://www.youtube.com/watch?v=VHo7rib2lT0&feature=youtu.be

Näitus

Esimene näitus sai Heral nüüd selja taha ja läks nii nagu ma eeldasingi. Kolmest emasest beebist kolmas koht. Pigmentita silmad ja jõks sabas on arusaadav põhjus ning ega me rohkemat kui aus olla ei oodanudki. Ilmselt võib veel mõnel üksikul näitusel niisama kogemuse pärast käia, aga sellele ma rõhku ei hakka panema. Lohutan end pigem selle mõttega, et Hera on ikka puhtalt võetud meil spordikoeraks ja tulevikus näitab ta end paremast küljest agilityradadel. Eelmise õhtu pesu läks muidugi aia teha, sest ilus puhas koer tõmbas hommikul laua pealt poti vaarikamoosi maha ja plätserdas end ülepea end sellega kokku ja ehk üritas seeläbi selgeks teha, et temas pole grammigi glamuuri ja ta on lihtsalt äge omast arust.

Viimased Stefi trennid sai läbi ja ma ei tea mis läbi me selle eksami tehtud saime. Heral on tekkinud uus periood, kus kõik meil on suhteliselt keeruline motiveerida teda tegema asju, mis hõlmavad ühe koha peal püsimist. Istumised, lamamised, käpa andmised jne tunduvad nii igavad. Kui aga käsud tulevad jookmise pealt, siis on lugu teine. Kodus harjutame pöördeid ümber ühe puu, ümber paku ja ümber õue peal oleva kaevu. Kui ikka hoog on sees, siis paneb ikka ilge itsiga ümber puude vasakult ja paremalt nagu vaja. Kui aga ma tempo alla lasen, siis läheb pekki.  Kausiharjutused on kaa toredad, sest need hõlmavad liikumist ja turnimist.
Nüüd on paras aeg õppimisega jätkata, et sügisel trennides vähe lihtsam oleks ja lõbusam oleks. Peabki kõik Stefi kirjad üles otsima ja harjutused kõik korralikult kavva võtma.